Abielusõrmuse uskumatud seiklused

Kallid sõbrad!
Kas teate, kuidas sünnivad anekdoodid? Tavaliselt sünnivad need "päriselus" toimunud sündmuste taustal. Täna tahan ma kirjutada ühest abielusõrmusest, kes omaniku käest plehku pani. Sellest, kus ja kuidas ta seikles ja kas ka koju tagasi jõudis...
Head lugemist!

Ühel ilusal talvisel veebruarikuu õhtul läks pereisa uisutama. Oli väga ilus talveilm, natuke külma, parajalt lund. Kanali peale oli aetud uisurada ja nii käis pereisa ikka õhtuti peale tööd uisutamas. Ükskord aga tuli ta kurva näoga oma abikaasa juurde koju ja teatas, et tema kullakallis abielusõrmus kadus ära. Pereema oli kohe tükk aega sõnatu... kohe nii sõnatu, et hakkas nutma. Nuttis kohe südamest ja kaua.
"Kuidas siis nii?" olid esimesed sõnad, mis pereema suutis välja öelda. Koos hakati arutama, et kuidas. Võis olla nii, et uiskude jalgapanemisel silla peal. Või keset Kanalit, kui Pereisa vastas telefonikõnele ja võttis hetkeks kindad käest. Või puhkepausi ajal kalda peal. Igal juhul käidi mitmeid kordi otsimas. Otsiti lumega ja pärast lume sulamist vee seest. Pereema palvetas ja palus, et sõrmus ikka tagasi koju tuleks. Aga päevad, need möödusid ja möödusid...

Samal ajal seikles sõrmus mööda Tartu linna ringi ja tal oli üpris lõbus. Ta pani oma peremehe juurest kohe silla peal plehku. Seal, kus uiske jalga pannakse. Kukkus kopsti lume sisse ja oli hästi vagusi. Muidu oleks peremees ju kohe märganud. Kui peremees eemale sõitis, hakkas sõrmusel igav. No kaua sa ikka seal lume sees istud ja ootad ja külmetad, eksju... Siis hakkas ta endale tähelepanu tõmbama ja kuupaistel helkima. Ja oh imet, üks sportlik vanem härra juhtus vaatama. Sõrmus oli juba natuke jää sisse kinni jäänud, aga härra sai ta sealt kätte. Uuris sõrmust ikka eest ja takka, väljast ja seest. Nii leidiski sisse graveeritud nime ja kuupäeva. Kui läks koju, tegi pilti ja pani sotsiaalmeediasse kuulutuse üles, et omanikule ulakas sõrmus tagastada. Paraku ei tulnud mingit vastust... Aga päevad, need möödusid ja möödusid...

Siis tuli leidjale väärt mõte- ta pöördus Tartu per.büroose, et ehk sealt saab ta abi. Saigi. Ametnik oli lahke ja uuris kuupäeva järgi, kas sellel päeval on selle nimega abiellujaid. Uuris välja telefoni numbri ja helistades sai teada tõe-  jah, see sõrmus on kadunud asjade nimekirjas. Samuti sai kokku lepitud, kus ja kuidas leidja ja pereisa kokku saavad, et seiklushimuline sõrmus omanikule tagastada.

Kodus aga oli pereisal oma naisukesele suurepärane uudis. Nende kullakallis sõrmus jõuab varsti koju. Koos siis arutati, et kuidas leidjat tänada ja mida võiks tänutäheks kinkida. Kuna tegemist oli tõesti sportliku härraga, siis leiti, et joogamatt ja sellega koos joogamati kott on kõige õigem kingitus. Pereema vuristas seepeale õmmelda. Valis ilusad värvilised kangad, sobitas nad mustrisse ja õmbles kotiks. Ikka nii, et oleks ilus, mugav ja ka praktiline.
Kokkusaamine oli toredamast toredam. Aeti juttu ja veelkord arutati sõrmuse kadumise asjaolud üle. Naerdi selle üle, kui väike on ikka Eesti ja eriti Tartu linn, sest nii pererahvas kui ka leidja tegutsevad Annelinna-Ihaste liinil :)
Leidjal oli ka pereemale kingitus kaasa- suur karbitäis kukeseeni, sest armastus käib ikka kõhu kaudu :) Kõik on hea, mis hästi lõpeb, eksju :)

Ja siin ka mõned pildid kotist. Materjaliks impegneer, külje peal tasku võtmete ja muu tarviliku jaoks,  lapitehnikas kaunistusega, mille ääres helkurribad. Sisse mahub 60cm pikkune joogamatt. Väikesed sangad ja üks pikk reguleeritav sang.

Kui Sulle meeldivad mu tööd ja Sa tahad olla kursis minu tegemistega,
siis vajuta "meeldib" sellel lehel: https://www.facebook.com/kaire.lapitood/