Heategu

Jagan Teie kõigiga lehekülge- HEATEGU
Kel võimalik, aidake kaasa :)

Isetegijate koostegemine TK TEKSA- tabureti katted

Kunagi ammu-ammu sai kiirkorras ostetud kuus taburetti- istekohtadest tuli puudus ja parasjagu oli kaubanduses sooduspakkumine. Toolikesed on head kerged ning kui neid parasjagu vaja pole, saab üksteise otsa torni laduda ja kuuri alla uut kasutuskorda ootama.Ometi on neil ka üks suur puudujääk- nad on plekist. See tähendab seda, et jahedamal ajal hakkab see tagumine ots külmetama ja kuumal suvepäeval ei saa lühikese rõivaga peale istuda, sest kõrvetab. Alles nüüd võtsin teema tõsiselt käsile ja õmblesin neile katted. Pealmine pool on erinevatest teksapükstest kokku õmmeldud- igal oma nägu :D  Alumine pool on aga ära vanutatud kampsunitest, nii nagu neid kodus leidus. Kellel tagument väga külmetab, saab soojema poole peal istuda. Sisse sai ostetud Abakhanist valmislõigatud ümmargused poroloonid. Ääred kanditud ja lisatud paelad jalgade külge sidumiseks.
Pooleli olev töö:

 Kõik koos taburettide peal:

Teksad reas:

Soojem pool ehk kampsunitega pool:

Kampsunid reas:

Täheklotsid.

Kõik sai alguse sellest, et mu endine töökaaslane küsis, kas ma tean kedagi, kes oskaks õmmelda täheklotse. Soovis oma tütrele kingituseks. Saatis mõned näidispildid ka. Esimese mõttena jooksid peas ringi tuttavad lapitehnikud, kellele tööd pakkuda, kuid lasin sel mõttel ja ideel ühe päeva laagerduda.
See mõtlemise päev oli esimene koolituse päev Tallinnas. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks sain koolituselt niipalju julgust, et ise need tähed valmis õmmelda. Koolitusel võtsin vastu oma isikliku challenge-i, et enam ei karda võtta vastu tellimusi!!!
Tegelikult polegi ju midagi karta- oskused on, kogemusi on ka juba... ühesõnaga- kõik on mõtlemises kinni :)
Esimesena sai tähed paberile välja prinditud, siis igaks juhuks proovitöö oma materjalist. Välja tuli nii: kas eesti keeles V- nagu Viktor või vene keeles L- nagu Ljuda.

 Edasi toodi mulle materjal ning töö võis alata. Kõige rohkem pabistasin A-tähe "auguga", sest et pool sellest august tuli käsitsi õmmelda. Kartsin, et ei jää ilus... Kuid töökaaslane jäi väga rahule :D
Tellimus tuli välja selline- värvid pole kummagi pildi peal "päris õiged":

 

Ja loomulikult tuli ka oma tütrele tema isiklikud täheklotsid õmmelda. Seda enam, et Piiga jäi vahepeal haigeks. Koos valisime kangad välja, kindel soov oli, et lillelisest kangast saab K-täht ja värvid peavad olema vaheldumisi. A-tähed pidid tulema lillenööbiga, mitte auguga.
Ta ise oli nõus igatepidi aitama (kuigi oli haige), et saaks kiiresti omale need tähed- näiteks toppis ise vatiini sisse. Muidugi ma lõpetasin ja viimistlesin ise.

Üks töö sai puhkuse ajal valmis- polnudki midagi hullu :D
Tähe kõrgus 26 cm, paksus 4cm. Vatiini kulub palju ;)

Puhkuseplaanid ja tegelikkus

Homsest algab minu lühipuhkus- tervelt üks nädalake. Tegin selleks korraliku plaani, mis kõik peab valmis saama, kus peab käidud ja oldud olema...
Kirjas oli, et 1) valmis peab saama ühe lapiteki pealne (kokku vist ei jõua õmmelda),
2) pean osa võtma ühest koolitusest ja
3) ette valmistama ühe koolituse.
Pean, pean, pean...  Ise utsitan ennast takka, et miskit ikka valmis ka saaks!

AGA tegelikkus on see, et Piiga jäi kõrgesse palavikku. Seega tegelen peamiselt tema põetamise ja ravimisega. Kui õnnestub natuke õmmelda, siis õmblen talle tema isiklikud nimetähed (lohutuseks). Reedeks saab vast Piiga niipalju tervemaks, et saan ise koolitusele minna ja Piiga jääb issiga koju.

1/12 on möödas...

Jaanuar on selleks korraks jälle möödas. Kuidagi kiirelt möödus. Kohati selline tunne, et aeg aina lendab ja midagi ei jõua ära teha, sest üks kuu juba kadunud...
Tegelikult on nii palju tehtud ja korda saadetud. Aasta alguses sai natuke puid veetud. Kuigi ilmake selline sügisene, siis ometi peab ahju kütma, et rõskeks ei läheks see olemine. Jaanuari ilmad on nii nagu nad on. Viimase nädala hoidis küll kenasti "paraja"- oli kerge lumekiht maas ja õhutemperatuur ka kergelt miinuspoole peal. Aga viimasel päeval kohe pidi kõik ilusa ära rikkuma ja päev otsa vihma sadama nii, et viimnegi valge laik on kadunud.

Veel panin end kirja koolituskursuste sarjale. Juba kaks korda olen päälinnas koolitusel käinud ja ma olen NII VAIMUSTUNUD sellest kursusest. Ma võiks nüüd hakata ohkima ja puhkima, et "kui kahju, et varem ei sattunud sellisele koolitusele", aga see muuda enam midagi. Küllap ei olnud ma selleks kõigeks veel valmis. Küllap ei olnud mu mõte ja siht nii selge ja sorav, et sellise suure Projektiga algust teha. Nüüd on õige aeg, on õige koht!
Vastused küsimustele: "MIKS ma kardan...?" ja "Mida ma teeksin siis, kui ma EI kardaks?" hakkavad vaikselt ilmet võtma.
Minu puhul lööb välja huvitav tõsiasi, et ma pole veel leidnud head koolitust seal, kus ma parasjagu elan :D  Kui elasin Tallinnas, käisin Tartus koolis ja kursustel, kui elan Tartus, siis käisin Räpinas koolis ja nüüd Tallinnas... Küllap ma pean selle transpordiraha siis maksma, küllap see kuulub mu "kooliraha" hulka :D

Käsitööd ikka teen, praeguseks hetkeks on kõige suuremaks ja  nõudlikumaks "kundeks" saanud mu peaaegu 6-aastane tütar... Näiteks andsin talle mängida rahavriietes nuku,  mille koolis valmistasin. Mõned pildid nukust on näha selles postituses. Nüüd aga küsis Piiga,  miks ma pole temale selliseid riideid valmistanud... ja etteheide ka veel takkaotsa: "Endale ju tegid sellised!"
Või siis teine näide- õmblen parasjagu töökaaslase tütrele täheklotse (tellimus). Piiga kohe küsima: "Aga minu tähed? Millal sa need teed?" 
Eks lähema paari kuu jooksul saate näha, kuidas olukord on lahenenud :)