Aiahooaeg on avatud

Õigupoolest sulasin ma olematu lume alt välja juba 8.märtsil. Pool-ootamatult kätte tulnud vaba pühapäev ja imeilus ilm ei lubanud tubaseks jääda. Pakkisime pere sisse ja Krundi peale :D
Tuul oli küll vali, kuid aias väikest ringvaadet teha see ei seganud. Abikaasa koos Noormehega hakkasid kohe ehituse asju ajama ja mina vaatasin, mis aias toimub. Kõige raskem oli Piigaga- tema oli lihtsalt ära unustanud, kuidas maal iseseisvalt olla ja hakkama saada. Seetõttu saatsime ta tuppa vanaisa juurde ;)
Väike pildiülevaatus ka-ninad on väljas:

Uuesti sain ma krundi peale järgmisel nädalavahetusel ehk 14-15.märts. Ka siis oli tuuline, kuid tuul oli soe ja päike küttis :D  Seekord olime paremini ette valmistunud. Kõikvõimalikke riietusevariante ja jalanõusid kaasa võetud... Hommikupoole olin jope ja saabastega, peale lõunat juba tossudega ja seljas ainult vest, et saaks käsivartele esimese päikese. Piiga tundis ennast nagu kodus- teadis täpselt, kus on kruusahunnik, kus on oksakesed ja kus saab kividega mängida jne. Ei mingit virisemist enam, last peaaegu ei kuulnud-näinud, sest tal olid omad tegemised :D
Mina sain küllalt palju tööd ära tehtud- kraavipervele jäänud oksad lõkkes ära põletatud, kulu ja heina kokku riisutud ja ära põletatud. Kasvuhoone sai tervenisti ümber kaevatud, lisasin ka paar pange hobusesõnnikut. Ei mingit pori ega löga, muld on kenasti tahe. Kilet veel peale ei pannud- ootan ära esimese vihma, et muld saaks niiskust. Kui sõnnikuhunniku lahti võtsin, siis kohati olid vihmaussid kattekile vahele roninud, kuid talve siiski kenasti üle elanud. Toimetasin nad kenasti kasvuhoone mulda.

Vaarikad korrastatud ja lõigatud. Värava tagune ja koerakuudi ümbrus riisutud, korrastatud. Maasikatelt vanad lehed-varred lõigatud-riisutud. Uutes maasikapennardes on taimed kõik kenasti elus, ainult noblud (ehk küüslaugud) olid end tagurpidi keeranud, sabad ülespidi. Keerasin nad siis tagasi ja litsusin mulla ka kenasti kinni.
Roosid on kenasti elus ja ilusate pungadega, lõikama veel ei hakanud.

Sirelil on ka väga suured pungad

Igihaljas tipmine puksrohi on imeilus

Nädal aega hiljem on ninakestest saanud ilusad õied ja paksud lehed, tikripõõsal suured rohelised pungad.

Tubasest potimajandusest ka. Tomatit ega parikat pole mul vaja ette kasvatada, selle eest hoolitsevad nii ema kui ämm. Ent ikkagi sooviks ju ise ka... lisaks tahaks Piigale elevust tuua. Niisiis sai ostetud 10 turbatabletti.

Kirjas oli, et lasta 5 minutit vees liguneda ja siis külvata seemned. Mulle tundus uskumatuna, et nii lühikese ajaga saab neist asja ning valmistusin ikkagi ööpäevaseks leotamiseks ;)  Kõik kartused osutusid siiski ülearusteks- nii kui kirjas, nii ka juhtus- vesi tõmmati tegelikult lausa hetkega tablettidesse ja kohe sai ka seemned mulda. Kasutasin tavalisi poest ostetud paprikate seemneid- viis punast ja viis kollast.

Praeguseks hetkeks on neist saanud sellised nupsikud. Ühe murdsin kogemata ära, sinna tabletti sai külvatud uus seeme, aga temaga läheb veits aega.

Kevad on ikka täiega käes :D

Kevadised tööd- vaarikad ja lehtede riisumine

Eile hommikul lasteaiast koju tagasi sõites jäin kuulama raadiost uudiseid. Samal ajal, kui kõrvad kuulasid, siis silmad vaatasid auto aknast välja ja silmitsesid kevadist loodust värava taga. Kogemata jäi silm peale peenrast välja piiluvale tulbilehekesele. Näis teine nii kurb eelmise aasta kulu sees. Seega hoolimata hirm tugevast tuulest panin tööriided selga, otsisin reha ja käru välja ning kevadine koristamine, riisumine, lõikamine võis alata. Peenar, mille pärast tasub rabeleda ENNE:

 Ja pisike tulbi leheke vana kulu ja lehtede sees piilumas:

 

Kulu seest leidsin ka vereurmarohtu, mille kollast mahla siis koheselt oma soolatüügastele määrisin.

Kui peenar valmis, raputasin puude saagimisest kokku korjatud saepuru ka peenrale- ilusam vaadata.

Kui juba kord alustatud, ei siis saa ju pidama- riisusin ära kogu värava taguse ja ka pool hoovi murust. Kuid siis miskipärast läks külm tugev tuul veel tugevamaks ja hakkas lehti puhtale pinnale tagasi keerutama. Siis ma mõtlesin, et riisumisega on tänaseks kõik.
Et aga tööindu veel jagus, siis siirdusin vana lauda taha, et vaarikad korda teha. Laudas pole meil enam ammu loomi- vanaema neid ikka pidas. Samuti pole meil juba paar aastat kanu, sest linna kolinud rebased läksid ikka liialt ülbeks, aga laut ise on alles- hea kuiv ruum, kus saab asju ja tööriistu hoida.
Niisiis lauda taha- sinna paistab meil hommikupäike ja sealt saab alati kõige suurema vaarika saagi. Seega murdsin vanad vaarikavarred maha, punti ja lõkkeasemele. Uutel vartel lõikasin nagu ikka 1/3 tipust maha- nii tekib palju külgmisi varsi, mis annavad palju saaki. Kevadväetist veel ei visanud, kuna maa veel poolenisti külmunud- ootan, kuni ilmad soojemad.
Kokku riisutud kulu ja vanad lehed moodustasid lõkkeasemel suure hunniku, kuid siiski tuld teha ei julgenud- tuul oli liialt kõva. Kui peale sellist "pisikest" tööpäeva istusin puhta värava taha, siis päike kõrvetas nägu ja käsivarsi. Kui poleks nii külma ja kõva tuult, oleks saanud isegi päikest võtta... aga küll jõuab :)