Veidike aiajuttu... kahjuritest.

Olin vahepeal tõbine, hääl oli ära ja üldse kehva olla. Kui olemine veidike paremaks sai, läksin aeda jalutama, et vaadata, mis vahepealse nelja ööpäeva jooksul on kah toimunud.
Ihaste aias oli kõik muidu ilus, kuid ootamatult leidsin liiliakuke. Esimese järel teise, siis kolmandagi... Pikapeale kadus lugemise järg käest. Peab nüüd tähelepanelik olema!
Luunja aias plaanisin muru niita, kuid enne teen alati tiiru aias, et üle vaadata mis ja kuidas on arenenud. Värvavast eriti kaugele ei saanudki, kui leidsin männid röövikute küüsis. Tegemist siis punaka männivaablase vastsetega- jubedad loomad, võivad männid lausa raagu süüa :(
Pilt Hansaplanti lehelt:

Igal puul oli eri kohtades umbes neli-viis suurt röövikute punti- midagi teha polnud- lihtsalt litsusin ja lömastasin neid elukaid. Ka kõige niruma männiistiku olid nad vallutanud :(
Kui männid said päästetud, leidsin punased sõstrad lehetäide küüsist- nendega oli lihtsam- lihtsalt kakkusin lehetäidest kubisevad ladvad ära ja need lõkkesse.
Siirdudes rooside juurde, olin ausalt öeldes shokeeritud- lehetäisid küll polnud, kuid olid mingid läbipaistvad kerrakerinud ussid lehe alumisel poolel. Lehed kõik auklikuks näritud. Tõenäoliselt oli tegu roositirtiga. Ja jällegi ma litsusin ja lömastasin ... Olen ikka õudne inimene, eksole.
Rooside juurest läksin aiamaale- tahtsin üle vaadata noored kirsi istikud. Olid teised ohakate sisse uppumas. Tõenäoliselt just ohakate pealt aga said nemad omale külge mustad lehetäid- polnud ühtegi võrset ega oksa, millel need elukad ei laiutanud :(  Egas midagi- soe rohelise seebi vesi ja svamm ning lehti pesema...
No ja tigude hordidest maasikapeenras pole mõtet üldse rääkida, samuti mullamuti tempudest...
Ühesõnaga soe talv oli küll hea taimedele, kuid kahjuks sobis ka kõikvõimalikele kahjuritele...
Muru niitmisest ega ilusa aia nautimisest sel päeval küll midagi välja ei tulnud...

Toonela lind viis vanaema...

See oli neljapäeva õhtu, mil toonekurg lendas meie värava taha elektriposti otsa. Kell oli umbes kümme. Ta oli üksi, vaikselt, ei plagistanud oma nokaga, ei lehvitanud ega sättinud oma tiibu. Seisis vaikselt ühel jalal, näoga vanaema maja poole. Siis me veel ei teadnud...
Reedel, 23.mai hommikul saime kurva uudise teada. Kuid ka sellel õhtul saabus Toonela lind vaikides, pidas värava taga surnuvalvet... Ja nii iga õhtu kuni sai vanaema ära saadetud viimsele teele- Toonela lind juhatas ta läbi taevaväravate...
Puhka rahus, mu kallis Vanaema!

Kerkib...st.edeneb

Pikka aega ei ole saanud veebipäevikusse kirjutada, kuid see-eest on nüüd juba midagi näidata. Kuigi jah, peab tunnistama, et ajast on puudus. Just nüüd on abikaasal mitu tööprojekti vaja täita, samal ajal vajab Meistrimees abilisi katusele, samal ajal on vaja ära lahendada korstna küsimus ja katuseakende süsteem jne jne. Ikka kõik korraga-nagu ikka...
Kõigepealt said müüridele tõstetud laetalad, siin juures peab suure-suure kummarduse tegema Vennaraasule ja tema äiapapale, kes abiks olid. Siin vaade alt üles:

Mitme pika tööpäeva tulemusena on vaade juba palju kobedam:

Ja veel mitu tööpäeva edasi...on ettevalmistused tehtud, et saaks hakata sarikaid paigaldama:

Eile hommikul (kaguküljest) moblaga tehtud udune pildike- kuid aimu saab ikkagi-:

 Ning tänane pilt põhjaküljest:

Niiet edeneb :D

Palgatööst vaba päev... mida teha?

Sel nädalal oli mul kaks (palga)tööst vaba päeva. Esimene päev kulus asjaajamise peale, lisaks käisin Piigaga arsti juures. On teine veidike köhane-nohune, aga see pidi kergelt mööduv nähtus olema. Teisel päeval aga võtsin töö tõsiselt ette- ikkagi "tõeline eestlane"- vabal päeval tehakse tööd! Võtsin ette riisuda Ihaste-kodus vana õunapuu aed, mõned püsilille peenrad olid veel koristamata- lõikamata. Oksapuru ja leherisu sai aga palju, kuhjasin selle keset põldu, mõtlesin, et seal võib ju julgelt põlema pista- ümberringi must maa... Aga tuul keerutas. Olete ju telekast näinud neid tornaado keerislonte. Vot siis leidis üks selline tuuleiil ka minu väikese lõkke üles ja keerutas ühe korraliku tulelondi kasvavate kuuskede poole. Kartsin juba, et tekitab mul korraliku ladvapõlengu. Õnneks sai tuul otsa ja kuused põlema ei läinud. Ajasin lõkke rehaga laiali, natuke tossas ja siis kustuski ära. Päris õudne oli!
Aga peale pisikest vahejuhtumit ma riisusin puudealust siiski edasi, ainult, et hunnikuid tekkis maru palju- kui tuul vaibub, ehk siis teen kunagi lõket ka. Võib-olla jätan hoopis maitule jaoks ootele...
Mis mind hämmastas, on see, et lõunapoolsel küljel on maa ära sulanud ja muld tuhkkuiv, lausa tolmab. Aga põhjaküljes, kus vari ei lase päikest ligi, on maa ikka veel keltsa all ja vesine. Sinna ei tasu oma jalga toppida- võib kinni jääda! Sellegipoolest olen (töö)päevaga väga rahul, selg sai korralikult märjaks rassitud- ehk siis oli trenni eest. Hoolimata kinnastest, on ka mõned villid peopesas. Ja otse loomulikult aias jälle ilusam :D
Põhjapoolne külg saab tehtud siis, kui õige aeg, küll jõuab.

Ehitus on täies hoos...

Eile oli mul üle pika aja võimalus minna perega koos maale... Täpsemalt oma uue kodu juurde, mida me ehitame juba 2007 aastast alates. Esialgu majal nime veel pole, kutsume seda kohta lihtsalt Krundiks. Kui krunti üle vaatasime, polnud seal mitte midagi- ka meie olime need, kes hakkasid oma uut kodu rajama "põllule". Tol päeval puhus megakõva tuul- nii kõva, et kõrvalseisja hääl polnud muidu kuulda, kui pidi röökima. Seega sai abikaasa ja ämma-äiaga koheselt tehtud otsus, et läänekaarde tuleb kohe ja kiiremas korras istutada tuulevari. Selle aja peale, kui me suudame maja valmis ehitada, on kõrghaljastus siis juba kõrgeks kasvanud. Kuused ja männid tõid mehed karjäärist ja suurte elektriliinide alt- nii umbes 4-6-aastased, aga ikkagi tundusid alguses nii tillukesed...

Vahepealne pilt:

Kuused aastal 2011. Kuna meil raha polnud, et osta "õigeid" aiaposte, siis panime maasse pajuvaiad, mis läksid kenast kasvama ja annavad samuti kenasti tuulevarju :D

Praeguseks on kuused juba üle nelja meetri kõrged- eesplaanil on näha, kuidas sooja talvega on mutt ennast mõnusalt sisse seadnud. Kahjuks ta veel ei tea, mis plaanid mul temaga on...

Mis puutub ehitusse ja ehitamisse, siis nii palju aega on meil läinud just seetõttu, et me pangast laenu ei võtnud. Ehitame oma palgast- siis kui saab mingi summa kokku hoitud, siis ostame materjalid ja ehitame edasi. Pole vaja karta, et pank sulle kuklasse hingab ja pidevalt ähvardab... Samas on see meie ehitusele küll kasuks tulnud. Olime juba valmis vundamenti valama, kui 2009 juunis sadas alla 3-päevane vihm ja uputas nii, et vähe polnud. Tänu sellele rajasime drenaaži ja ehitasime vundamendi hoopis kõrgemaks. Vundamendiauk vee all:

Vundament on sai valmis 2010-aastal:

Kivid ostsime kõik korraga välja. Müüri ladusime nii, et kui palgast välja tuli, siis ostsime segu ja abikaasa ladus kive.Müürid 2011-aastal:

Nüüdseks on müürid üleval ja valmistume katuse panekuks. Kõigepealt on vaja laetalad ära peitsida- selleks tööks sobib väga hästi Piiga, kes lausa vabatahtlikult nõudis: "tema tahab kaaaa värvida":

Ja üks pildike valmis müüridest samuti:

Hoidke meile pöialt, et sel aastal saaks majale katus peale!

Kevadised tööd- vaarikad ja lehtede riisumine

Eile hommikul lasteaiast koju tagasi sõites jäin kuulama raadiost uudiseid. Samal ajal, kui kõrvad kuulasid, siis silmad vaatasid auto aknast välja ja silmitsesid kevadist loodust värava taga. Kogemata jäi silm peale peenrast välja piiluvale tulbilehekesele. Näis teine nii kurb eelmise aasta kulu sees. Seega hoolimata hirm tugevast tuulest panin tööriided selga, otsisin reha ja käru välja ning kevadine koristamine, riisumine, lõikamine võis alata. Peenar, mille pärast tasub rabeleda ENNE:

 Ja pisike tulbi leheke vana kulu ja lehtede sees piilumas:

 

Kulu seest leidsin ka vereurmarohtu, mille kollast mahla siis koheselt oma soolatüügastele määrisin.

Kui peenar valmis, raputasin puude saagimisest kokku korjatud saepuru ka peenrale- ilusam vaadata.

Kui juba kord alustatud, ei siis saa ju pidama- riisusin ära kogu värava taguse ja ka pool hoovi murust. Kuid siis miskipärast läks külm tugev tuul veel tugevamaks ja hakkas lehti puhtale pinnale tagasi keerutama. Siis ma mõtlesin, et riisumisega on tänaseks kõik.
Et aga tööindu veel jagus, siis siirdusin vana lauda taha, et vaarikad korda teha. Laudas pole meil enam ammu loomi- vanaema neid ikka pidas. Samuti pole meil juba paar aastat kanu, sest linna kolinud rebased läksid ikka liialt ülbeks, aga laut ise on alles- hea kuiv ruum, kus saab asju ja tööriistu hoida.
Niisiis lauda taha- sinna paistab meil hommikupäike ja sealt saab alati kõige suurema vaarika saagi. Seega murdsin vanad vaarikavarred maha, punti ja lõkkeasemele. Uutel vartel lõikasin nagu ikka 1/3 tipust maha- nii tekib palju külgmisi varsi, mis annavad palju saaki. Kevadväetist veel ei visanud, kuna maa veel poolenisti külmunud- ootan, kuni ilmad soojemad.
Kokku riisutud kulu ja vanad lehed moodustasid lõkkeasemel suure hunniku, kuid siiski tuld teha ei julgenud- tuul oli liialt kõva. Kui peale sellist "pisikest" tööpäeva istusin puhta värava taha, siis päike kõrvetas nägu ja käsivarsi. Kui poleks nii külma ja kõva tuult, oleks saanud isegi päikest võtta... aga küll jõuab :)

 

Kevade lõhnad, talve meenutused

Täna on Eesti Vabariigil sünnipäev. Kalendri järgi ju lausa südatalvel, kuid sooja hetkel +8 kraadi. Lund pole, kraavis vett pole- kevade lõhna on tunda igal sammul. Isegi kevadekuulutajad-kajakad on juba kohal.
Nagu kevaditi (kevad-talvel) ikka vaadatakse küll lootusrikkalt ettepoole, kuid samas loetakse kokku talvekahjud.
Mis siis ikkagi juhtus minuga sel talvel? Kui isegi teaks, kust see kõik alguse sai....
Härra Saatus igal juhul otsustas mind proovile panna... Kui eelmisel kevadel olin õnnelik, et sain kooli lõpetatud- soovisin kogu südamest käsitööd teha, olin rahul osalise tööajaga... Siis novembri keskpaigast alates oli kõik nagu must auk. Ma poleks elus osanud arvata, et hr.Saatus niimoodi oskab lööke jagada- ikka veel ja veel, ja siis igaks juhuks paar korda veel- ikka sinna kohta, kus kõige valusam. Algul ei saanud arugi, kuidas mu eluke ikka põhja poole vajus- mu uhkus ju ei lubanud seda endale tunnistada. Siis aga tuli äratundmine, et selleks,et ellu jääda, on vaja siit (Eestist) ära minna. Eemale... ehk siis kuri hr.Saatus ei saa mind tümitada.
Kui otsus on tehtud, hakkab ju kergem- tuleb lihtsalt oma otsus ellu viia. Nii ma oma käsitöisest töökohast lahkusin. Vahepeal lõi hr. Saatus veel paar kahurikivi teele ette, aga nüüd mitte mulle, vaid hoopis abikaasa rahulikku ellu.
Olin valmis lahkuma Eestist juba 2.jaanuaril, küll ajutiselt, aga siiski... Olin perega läbirääkimisi pidanud- teisme-eas noormees leppis olukorraga, abikaasa nentis fakti- ehk on nii parem... Pisike Piiga ei teadnud asjast midagi- igaks juhuks.
Hr.Saatus leidis, et nii temale ei sobi... äralend jäi ära, lükkus edasi määramata ajaks.
Aga kuna ma olin nii otsusekindel, et NÜÜD AITAB, siis vist leebus ka Saatus.

Selle aasta eesmärgiks võtsin endale oma elu-olu järje peale saamise. Esimeseks eesmärgiks on teenida raha selleks, et auku vajumise kahjud likvideerida, et sealt edasi elujärg juba oluliselt paraneks. Teine eesmärk on oluliselt panustada kodu paremaks muutmisse- esialgu tähendab see küll rasket füüsilist tööd. Aga füüsiline töö pidi muremõtted eemale viima...