Veidike aiajuttu... kahjuritest.

Olin vahepeal tõbine, hääl oli ära ja üldse kehva olla. Kui olemine veidike paremaks sai, läksin aeda jalutama, et vaadata, mis vahepealse nelja ööpäeva jooksul on kah toimunud.
Ihaste aias oli kõik muidu ilus, kuid ootamatult leidsin liiliakuke. Esimese järel teise, siis kolmandagi... Pikapeale kadus lugemise järg käest. Peab nüüd tähelepanelik olema!
Luunja aias plaanisin muru niita, kuid enne teen alati tiiru aias, et üle vaadata mis ja kuidas on arenenud. Värvavast eriti kaugele ei saanudki, kui leidsin männid röövikute küüsis. Tegemist siis punaka männivaablase vastsetega- jubedad loomad, võivad männid lausa raagu süüa :(
Pilt Hansaplanti lehelt:

Igal puul oli eri kohtades umbes neli-viis suurt röövikute punti- midagi teha polnud- lihtsalt litsusin ja lömastasin neid elukaid. Ka kõige niruma männiistiku olid nad vallutanud :(
Kui männid said päästetud, leidsin punased sõstrad lehetäide küüsist- nendega oli lihtsam- lihtsalt kakkusin lehetäidest kubisevad ladvad ära ja need lõkkesse.
Siirdudes rooside juurde, olin ausalt öeldes shokeeritud- lehetäisid küll polnud, kuid olid mingid läbipaistvad kerrakerinud ussid lehe alumisel poolel. Lehed kõik auklikuks näritud. Tõenäoliselt oli tegu roositirtiga. Ja jällegi ma litsusin ja lömastasin ... Olen ikka õudne inimene, eksole.
Rooside juurest läksin aiamaale- tahtsin üle vaadata noored kirsi istikud. Olid teised ohakate sisse uppumas. Tõenäoliselt just ohakate pealt aga said nemad omale külge mustad lehetäid- polnud ühtegi võrset ega oksa, millel need elukad ei laiutanud :(  Egas midagi- soe rohelise seebi vesi ja svamm ning lehti pesema...
No ja tigude hordidest maasikapeenras pole mõtet üldse rääkida, samuti mullamuti tempudest...
Ühesõnaga soe talv oli küll hea taimedele, kuid kahjuks sobis ka kõikvõimalikele kahjuritele...
Muru niitmisest ega ilusa aia nautimisest sel päeval küll midagi välja ei tulnud...