Kaks konna-nõelapatja

Seekord peaks alustama veidike kaugemalt... nimelt pole ma õmblusmasina taha saanud mitu-mitu kuud. Lükkasin käsitöö tegemist rahateenimise ja majaehituse ettekäändel ikka edasi ja edasi...
Nüüd aga oli vaja "hooaja" alguse puhul masin uuesti välja võtta- teksad vaja lühemaks teha, jopel vooder ja taskud parandada jne.
Noh, aga kui juba õmblusmasin oma tavapärase koha peal seisab, siis peab midagi meeldivat ja lõbusat ju ka õmblema. Panin ennast kirja isetegija.net koostegemisse TK NÕELAPADI. Kuigi esialgse plaani kohaselt oli mõte teha kaks muud nõelapatja, siis leidsin vahva idee ajakirjast "Sew-it... today" aug/sept 2014, lk.17-19.
Niisiis õmblesin paar konna-nõelapatja. Konnad ujumas:

Ja eestvaates:

Kui nüüd peaks neid konni veel tegema, siis teeks nad väiksemad...
NB! Sama lõike järgi valmis teha terve loomaaia.
Materjalid: Käsitöövilt=Abakhan ja kangas=Vikkel, täidis ja nööbid oma varudest.

Herilaste pealetung

Eelmisel aastal  oli suur õunauputus, kuid herilasi ma aias ei täheldanud. Sel aastal kannavad mõned üksikud õunapuud õunu ja ka need on herilased endale nõutanud. Närivad ühe õuna kallal lausa kambakesi:

Ja siis närivad õuna seest tühjaks- järele jääb vaid tühi koor:

P.S. Sel aastal on sibulad väga krehvtised ja sibulate koor on väga paks. Vanarahva ennustuse kohaselt peaks siis tulema väga krõbe ja külm talv ning väga paks lumekiht. Eks jaanuaris-veebruaris vaatame, kas ennustus läks täide...

On suveaeg :D

Sellel kevadel ma suuri suveplaane ei pidanud- ikkagi uus töökoht ja samas kõik vaba raha läheb ju ehituse peale. Seega polnud mul mingeid suuri ootusi-lootusi, tahtsin lihtsalt olla...
Ja ometi ongi alati nii, et kui kõige vähem ootad-loodad, siis kõige rohkem Sulle pakutakse ja kõige rohkem võimalusi tekib :)
-Juunis sai käidud Vennaraasu lõpetamisel ja hiljem ei tahtnud kohvilaua jutud kuidagi lõppeda.
-Juunis sai käidud Pärnus vanemal õel külas- kallis õepoeg sai 7-aastaseks ja läheb sügisel kooli- väike tähistamine. Mere ääres said lapsed lutsu vista ning kaesime oma silmaga üle šoti mägiveised.
-Juunis lõpetas ka minu pojake kooli ning Noormees koos klassikaaslastega pidasid oma peo Viljandi lähistel saunas.
-Juuli keskel sündis minu noorema õe perre uus ilmakodanik. Ühiselt käisime Leevakul katsikul. Pisipoja on väga armas ja emmele hea laps- muudkui sööb ja magab, ausalt öeldes kasvab lausa tundidega :P
-Juuli lõpupoole oli õepoeg P. aga hoopis Tartus puhkamas. Vennaraas viis nad koos Piigaga enda suvekoju Kaimi külla. Õhtul jäime sinna aga telkima ja lastele oli see põnev...  Peab tunnistama, et ka endal oli põnev- pimedas pole ju aru saada, kas sääsk piniseb telgis sees või hoopis telgi ja katusekile vahepeal. Tuul sahistab okstes, vihma tibutab, kuskil kaugel peetakse pidu ja haugub koer (kõik oli kuulda, kuigi lähim talu on vist 1-2km). Oh need ööhääled :D Hommikul saatsime mehed tööle ning naistele jäi aega jutuajamiseks ning sõstarde korjamiseks.
-Augusti alguses sai käidud tutvumas Olustvere Mõisas, jalutatud Viljandi linnas ning Võrtsjärvel veidike kalepurjekaga ringi sõidetud. Kõik julged hüppasid ka Võrtsu sisse, ainult mina ja Piiga ronisime redelist alla- kuid ujutud saime ikkagi :D
On suveaeg...

Lõkkeaseme projekt ja muud

Peale jaanipäeva sai meile kristallselgeks, et vana lõkkease tuleb ümber kolida. Nimelt siiani ei olnud see probleem, kuna majast olid püsti vaid kiviseinad ja kiviga pole karta, et see põlema läheb. Kuid nüüd on majal katus peal ja lõkkease on majale liialt lähedal. Niisiis ühel ilusal päikesepaistelisel päeval mõõtsime Noormehega uue lõkkeaseme koha välja-parajalt kaugel majast. Kepike keskkohaks ning ringi mõõtmiseks tavaline pallinöör. Joone märkisime kruusaga.

Edasi sai labidaga mättad välja tõstetud, mätaste all aga pea labidasügavuselt ju umbrohupuhas must muld.

Selle vedas Noormees kenasti hunnikusse, kuna mul sügisel uude lillepeenrasse vaja mulda. Järele jäi kena koogivormi meenutav uus lõkkeplats.

Vanast lõkkeplatsist said põlemata kännud veetud kohe uuele asemele seemneks :P Vanad ja katkised euroalused lisaks.

Aga vana lõkkeplatsi sisu (tuhk, liiv jne) läheb igasugu lohkude ja aukude täiteks. Need mättad, mis enne said välja kaevatud paigutasime kohe vana lõkkeaseme kohale ja nii ongi seal kohe olemas valmis muru- ei mingit muruseemne uuesti külvamist ega muud janti.

Aga majal on nüüd katus peal. Väga suur töö on ära tehtud!

..ja sama palju tööd (või veelgi rohkem) on alles ees, sest majas sees pole meil veel midagi- isegi põrandat mitte...

Kiviladumine võib alata!

Viimane kord, kui maja ehitusest pajatasin, hakkasid kerkima sarikad. Sarikad said püsti mai keskel ja Meistrimees pani pärja üles. Pidasime väikese peo ka- kutsusime kõik abilised-töötegijad. Tegime neile väikesed tänukingitused, samuti oli väike lõke. Kombe kohaselt peaks lõkkesse viskama elusa kana, et punane kukk külla ei tuleks. Meie kasutasime elusa kana asemel grillkana- see oli ka täitsa värske ja soe :P

Värske pärg ka üleval:

Abikaasa tõi pärja pidulikult alla:

Noh, ja siis läks töö ikka kogu aeg edasi. Kõige pealt katuse (hingav)kile, liistud, roovid:

Kui kõik eeltööd tehtud, siis oli vaja katusekivid katusele saada. Selleks korraldasime ühe kena talgupäeva. Ilmataadile tegime kah eelnevalt annetuse ja nii see töö lahti läkski- kolm meest all ja kolm üleval. Pilt maja tagant:

Ja maja eest:

Kokku sai katusele 7 tonni kive- niiet mehe peale üle kahe tonni. See oli ikka väga raske tööpäev...
Suur-suur tänu abilistele ja fotograafidele!
Kiviladumine võib alata :D

Veidike aiajuttu... kahjuritest.

Olin vahepeal tõbine, hääl oli ära ja üldse kehva olla. Kui olemine veidike paremaks sai, läksin aeda jalutama, et vaadata, mis vahepealse nelja ööpäeva jooksul on kah toimunud.
Ihaste aias oli kõik muidu ilus, kuid ootamatult leidsin liiliakuke. Esimese järel teise, siis kolmandagi... Pikapeale kadus lugemise järg käest. Peab nüüd tähelepanelik olema!
Luunja aias plaanisin muru niita, kuid enne teen alati tiiru aias, et üle vaadata mis ja kuidas on arenenud. Värvavast eriti kaugele ei saanudki, kui leidsin männid röövikute küüsis. Tegemist siis punaka männivaablase vastsetega- jubedad loomad, võivad männid lausa raagu süüa :(
Pilt Hansaplanti lehelt:

Igal puul oli eri kohtades umbes neli-viis suurt röövikute punti- midagi teha polnud- lihtsalt litsusin ja lömastasin neid elukaid. Ka kõige niruma männiistiku olid nad vallutanud :(
Kui männid said päästetud, leidsin punased sõstrad lehetäide küüsist- nendega oli lihtsam- lihtsalt kakkusin lehetäidest kubisevad ladvad ära ja need lõkkesse.
Siirdudes rooside juurde, olin ausalt öeldes shokeeritud- lehetäisid küll polnud, kuid olid mingid läbipaistvad kerrakerinud ussid lehe alumisel poolel. Lehed kõik auklikuks näritud. Tõenäoliselt oli tegu roositirtiga. Ja jällegi ma litsusin ja lömastasin ... Olen ikka õudne inimene, eksole.
Rooside juurest läksin aiamaale- tahtsin üle vaadata noored kirsi istikud. Olid teised ohakate sisse uppumas. Tõenäoliselt just ohakate pealt aga said nemad omale külge mustad lehetäid- polnud ühtegi võrset ega oksa, millel need elukad ei laiutanud :(  Egas midagi- soe rohelise seebi vesi ja svamm ning lehti pesema...
No ja tigude hordidest maasikapeenras pole mõtet üldse rääkida, samuti mullamuti tempudest...
Ühesõnaga soe talv oli küll hea taimedele, kuid kahjuks sobis ka kõikvõimalikele kahjuritele...
Muru niitmisest ega ilusa aia nautimisest sel päeval küll midagi välja ei tulnud...

Toonela lind viis vanaema...

See oli neljapäeva õhtu, mil toonekurg lendas meie värava taha elektriposti otsa. Kell oli umbes kümme. Ta oli üksi, vaikselt, ei plagistanud oma nokaga, ei lehvitanud ega sättinud oma tiibu. Seisis vaikselt ühel jalal, näoga vanaema maja poole. Siis me veel ei teadnud...
Reedel, 23.mai hommikul saime kurva uudise teada. Kuid ka sellel õhtul saabus Toonela lind vaikides, pidas värava taga surnuvalvet... Ja nii iga õhtu kuni sai vanaema ära saadetud viimsele teele- Toonela lind juhatas ta läbi taevaväravate...
Puhka rahus, mu kallis Vanaema!