Poolteist päeva elektrita

Kui elekter läheb ära, siis alguses ei tekigi mingit erilist tunnet või emotsiooni. Seda enam, et tormihoiatus anti varakult ja piisavalt suurelt. Vaata pilti SIIT.

Ise olin ka elevil ja hõikasin näoraamatus välja, et nüüd tulebki ainult ja ainult käsitsi õmmelda :)

Muidugi ma jõudsingi ära teha palju selliseid töid, mida muidu lükkaks edasi ja edasi. Samuti polnud mul tarvis muretseda tellimuste tähtaegade pärast. Reede õhtul sain just üle antud satsilise pulmapadja (rohkem pilte näete siis, kui kingitus uuel omanikul käes).

Beebitekikese tähtajaks on alles jaanipäev. Ja uue töö jaoks, mille tähtajaks on juuli algus, sai ära lõikuda mitu paari teksasid. Niiet selle koha pealt oli kõik OK.

Kuid ometi pani seekordne torm mõtteid mõlgutama....
Alustame siiski algusest...

Olime poolteist päeva elektrita- laupäeval kell 13.30 murdus suur puu maja kõrval ja langes elektriliinidele. Langes otse maja suunas ning ühes sellega murdus elektripost ja hoovi peal olnud laternapost. Oli õnnelik kukkumine- vanaema maja jäi suures osas puutumata. Vaid üks aken läks puru ja mõned pisikesed augud on katuses. Maja kõrval olev koerakuut jäi terveks ja koer ise pääses samuti vaid ehmatusega. Oli õnnelik see õnnetus, Jumal tänatud! Kogu see värk langes ühe meetri laiusesse koridori koerakuudi ja maja vahele.

Olime laupäevaseks tormiks moraalselt valmis- vett oli varutud rohkem, küünlad ja tikud laual ootamas. Paraku polnud me valmis selleks, et et ilma elektrita pole enam mugavusi. Kui esimesed paar tundi oligi tore ja muretu, siis õhtu edenedes enam nii lahe polnudki. Küünlavalguses ei saa lugeda, näiteks. Käsitsi õmblemine on tore, aga selleks on ka valgust vaja. Hommikul ei saa saia-leiba röstida, kohvivett tuleb gaasipliidi peal keeta. Akusid tuli hoida. Mingil hetkel avastasime, et pool veevarudest on juba otsas...

See kõik paneb mõtlema, et oleme ikka väga ära hellitatud.
Poed on meil iga päev lahti, puhas vesi jookseb kraanist ja seda on lõputult. Kõik on ühe-kahe hiirekliki kaugusel. Minul polnud ju midagi häda- lihtsalt ebamugav olukord. Ent kujutage ette maapiirkonnas mõnda väiketalu. Mitte suurfarmi- neil on kindlasti olemas varugeneraatorid jms. Aga just väiketalu, kus elektri puudumine põhjustab suurt kahju. Kust saada vesi? Kuidas lüpsta lehmad? Kuidas säilitada piima, kui külmikud ei tööta?

Teine teema, mis mind seekord tõsiselt kõnetas, oli "Mida alles hoida ja millest loobuda?" See suur kolmeharuline paju on meile ennegi peavalu põhjustanud ning elektri majapidamisest viinud. Ometi ei võeta seda maha, sest "see on vana ja väärikas puu"...
No vaadake ometi- enamus oksi on kuivanud, murdunud, seest mäda... Kõrval asuv kuusk pole parem...

Ma saan aru, kui need puud oleksid loodukaitsealal, kus sooviks ongi võimalikult vähe looduse asjadesse sekkuda. Kuid linnas? Kui see puu asub vaid kahe meetri kaugusel elektriliinidest?

Lõpetuseks tahan mõtiskleda elektrimeeste töö üle.
Töömehed saabusid meile pühapäeval kell 16. Vaatasid üle, tellisid uue posti koos puurimise autoga. Tegid ja toimetasid, saagisid, parandasid ja jätkasid traate. Vedasid ära selle pahandust teinud puuoksa. Siis puuriti uus auk, paigaldati uus post, uued kinnitused. Iga asi võttis aega, igal asjal oli oma järjekord. Mehed olid sõbralikud, aga keskendunud. Kiivrid peas ja vestid seljas, sest töö on ohtlik. Kogu see töö ja tegemine võttis aega umbes-täpselt 5 tundi. Kell 21 oli vool majas tagasi.
Ma alles hiljem hakkasin mõtlema- huvitav, mitmes töö või elektripunkt see neil täna oli? Sest ilma elektrita majapidamisi oli ju 35 tuhat... Peale meid kiirustasid nad kohe edasi, juba järgmise hädalise juurde.
Meie uus post:

Siinkohal tahan tänada mehi firmast Terasteenus OÜ ja Ferdinandi Kaubandus OÜ. Suur tänu Teile!