See oli neljapäeva õhtu, mil toonekurg lendas meie värava taha elektriposti otsa. Kell oli umbes kümme. Ta oli üksi, vaikselt, ei plagistanud oma nokaga, ei lehvitanud ega sättinud oma tiibu. Seisis vaikselt ühel jalal, näoga vanaema maja poole. Siis me veel ei teadnud...
Reedel, 23.mai hommikul saime kurva uudise teada. Kuid ka sellel õhtul saabus Toonela lind vaikides, pidas värava taga surnuvalvet... Ja nii iga õhtu kuni sai vanaema ära saadetud viimsele teele- Toonela lind juhatas ta läbi taevaväravate...
Puhka rahus, mu kallis Vanaema!
