Kevadised tööd- vaarikad ja lehtede riisumine

Eile hommikul lasteaiast koju tagasi sõites jäin kuulama raadiost uudiseid. Samal ajal, kui kõrvad kuulasid, siis silmad vaatasid auto aknast välja ja silmitsesid kevadist loodust värava taga. Kogemata jäi silm peale peenrast välja piiluvale tulbilehekesele. Näis teine nii kurb eelmise aasta kulu sees. Seega hoolimata hirm tugevast tuulest panin tööriided selga, otsisin reha ja käru välja ning kevadine koristamine, riisumine, lõikamine võis alata. Peenar, mille pärast tasub rabeleda ENNE:

 Ja pisike tulbi leheke vana kulu ja lehtede sees piilumas:

 

Kulu seest leidsin ka vereurmarohtu, mille kollast mahla siis koheselt oma soolatüügastele määrisin.

Kui peenar valmis, raputasin puude saagimisest kokku korjatud saepuru ka peenrale- ilusam vaadata.

Kui juba kord alustatud, ei siis saa ju pidama- riisusin ära kogu värava taguse ja ka pool hoovi murust. Kuid siis miskipärast läks külm tugev tuul veel tugevamaks ja hakkas lehti puhtale pinnale tagasi keerutama. Siis ma mõtlesin, et riisumisega on tänaseks kõik.
Et aga tööindu veel jagus, siis siirdusin vana lauda taha, et vaarikad korda teha. Laudas pole meil enam ammu loomi- vanaema neid ikka pidas. Samuti pole meil juba paar aastat kanu, sest linna kolinud rebased läksid ikka liialt ülbeks, aga laut ise on alles- hea kuiv ruum, kus saab asju ja tööriistu hoida.
Niisiis lauda taha- sinna paistab meil hommikupäike ja sealt saab alati kõige suurema vaarika saagi. Seega murdsin vanad vaarikavarred maha, punti ja lõkkeasemele. Uutel vartel lõikasin nagu ikka 1/3 tipust maha- nii tekib palju külgmisi varsi, mis annavad palju saaki. Kevadväetist veel ei visanud, kuna maa veel poolenisti külmunud- ootan, kuni ilmad soojemad.
Kokku riisutud kulu ja vanad lehed moodustasid lõkkeasemel suure hunniku, kuid siiski tuld teha ei julgenud- tuul oli liialt kõva. Kui peale sellist "pisikest" tööpäeva istusin puhta värava taha, siis päike kõrvetas nägu ja käsivarsi. Kui poleks nii külma ja kõva tuult, oleks saanud isegi päikest võtta... aga küll jõuab :)